Euroopa Liidu idapartnerlus koos rahaliste vahenditega on laienenud
Valgeveneni. Enamik otsustajatest ja ekspertidest leiab, et Valgevene arengule
ja Euroopa Liidu huvidele tuleb kasuks Valgevene kaasamine, mitte isolatsiooni
jätmine. Ehk on enne 7. mail Prahas toimuvat EL-i idapartnerluse tippkohtumist
kohane küsida, kas meie südametunnistus ja poliitikute retoorikas rõhutatud
väärtuspõhine poliitika ikka lubavad suruda Valgevene praeguse presidendi kätt?
Enne käesurumist tasuks kindlasti Viktor Dašuki filmid ära vaadata.
6. aprillil kell 19:00
„Nägu ja Mask“ 2007.a, kestus 1 tund ja 10 minutit
Imeilus Miss Valgevene unistab õnnest ja rikkusest, mida ta loodab leida
Läänest. Nii sõidabki neiu Euroopasse fotomodelliks. Kaunitari saatuse kaudu heidab
režissöör pilgu tema põlvkonnakaaslaste käekäigule laiemalt. Sugupõlv, keda on
hakatud kutsuma ka kadunud põlvkonnaks, seisab silmitsi tõsiasjaga, et kodumaal
pole võimalik oma unistusi täide viia, kuid mujal on Valgevenes omandatud
hariduse ja kogemusega keeruline hakkama saada.
7. aprillil kell 19:00
„Femida“, 2007. a, kestus 1 tund ja 20 minutit
“Ma elasin üle sellised
kaabakad nagu Hitler ja Stalin, kuid ma pole kunagi näinud taolist fašismi nagu
Lukašenka puhul.“ Meeleheitel mehe sõnad vormiriides politseinikule märgatavat
mõju ei avalda. Järgmises kaadris näeme Valgevene presidenti Aleksandr
Lukašenkat televiisoris, pidamas kõnet, kus ta ähvardab arreteerida kõik, kes
julgevad talle vastu hakata. Pärast võimuletulekut 15 aastat tagasi on
Lukašenka laiali saatnud parlamendi, kirjutanud ümber põhiseaduse ning lükanud
edasi valimisi, mida ta on seejärel võitnud rabava toetusega. Ajakirjanikke ja
teisitimõtlejaid on arreteeritud, röövitud ja mõrvatud.
Režissöör võrdleb valitseva režiimi käitumistavasid psühhopaadist
mõrvari vildaka loogikaga – mõlemad kirjutavad oma seadused ise ning tegutsevad
ainult isiklikes huvides. Uuesti ja uuesti näeme, kuidas presidendi eripolitsei
rikub seadust, kuidas iga protesti tervitatakse kivistunud naeratusega, et see
siis jõhkra vägivallaga maha suruda. Samuti näitab film lähedalt inimesi, kelle
naha all pulbitseb katkematu raev taolise ebaõigluse suhtes ning kelle tahe
muutusteks ja paremaks tulevikuks ületab hirmu põhjendamatu vägivalla suhtes.
Viktor Dašuk on üks tunnustatumaid
Valgevene filmitegijaid, kelle dokumentaalteosed on laadilt allegoorilised,
kuid kritiseerivad teravalt Valgevenes valitsevat diktatuuri. Alates 1997.
aastast on Dašuk võimude pideva teravdatud tähelepanu ja tagakiusamise all.
2006. a. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalil linastus tema üks tuntumaid
filme, „Valgevene Dekameron“. Festivali ajal Brigitta Davidjantsi sulest
ilmunud kajastus (http://www.epl.ee/kultuur/365670) annab
aimu Dašuki käekirjast ja selle kaudu ka Valgevene tragöödiast laiemalt.
Toimuvad
diskussioonid on osa Valgevene klubiõhtute sarjast „Valgevene ja
valgevenelased“ ning need saavad teoks Islandi, Liechtensteini ja Norra
rahastamisvahendeid koondava Vabaühenduste Fondi toetusel. Ühenduse igapäevast
tegevust toetab Avatud Eesti Fond.
Lisainfo:
Alari Rammo
5050052
alari@valgevene.ee
Volha Yakubouskaya
5609278
belolka@mail.ru
MTÜ Valgevene Uus Tee
www.valgevene.ee